LA HISTÒRIA ERA UNA ESPIRAL

SIGA

Raadiost kuulsin:
siga käinud muiste maja ümber
ja söönud inimese sitta.
Kosunud sellest, saanud lapsed.
Inimene löönud sea maha ja söönud ära.
Pärast sööki läinud jälle
kuhugi tare lähistele võssa.
Sea lapsed tundnud lõhna,
läinud võssa sööma.
Ja nii edasi.

Siis tulnud välja, et ajalugu on spiraal.
Juurte juurde naastes
võtnud siga kaasa
hulga peenemaid riistu
ja artikuleeritumaid hoiakuid.

Maarja Kangro










EL PORC

Ho vaig sentir a la ràdio:
temps enrere, els porcs campaven lliurement
pels volts de la granja
i es menjaven la merda de l’home.
S’engreixaven, parien.
Llavors l’home matava el porc i se’l menjava.
Havent sopat, anava fins a uns arbustos
en alguna banda darrere de la granja.
Els garrins coneixien aquella olor
i anaven als arbustos a menjar.
Etcètera.

Llavors va resultar que la història era una espiral.
De tornada a les arrels,
el porc s’endú
un grapat de millors eines
i d’actituds més sofisticades.

[Versió de JS, amb l'autora]